Nojah, need ennemuistsed ajad ja asjandused, lood ja laulud. Nende meenutamist pole veel keski osand ära keelata. Üks laulusalm käis sedasi, et „kell oli kaksteist löömata, saksad saalis söömata.“ Minupärast võivad saksad söömata jääda pärast keskööd kah, nad rammusad küll, ei veike tieet tee neile äda ühti. Aga meelde tuli see salmikene sellepärast, et nüid nad ei saagi süia. Kuda sa sööd, kui kroonu käsul nospel nartsu sees ja pudrumulgul punn ees. Poeta silmist pisaraid ja laku keelega ülemise moka päält ära. Pankett vai asi.
Kui meile omal ajal külasimmanist küllalt ei saand, siis läksime alevi peenemat pidu pidama. Ega sääl pold alati ainult näitemäng ja tagantperra tantsu siiberdamine, mõnikord tehti lausa maskeraadi. Vat siis sai nalja. ‘Igaüks meisterdas endale isevärki kostüimi ja varjas sihverplaadi ära, nii et oma ema kah ära ei tund. Mõni veikest kasvu mees pani end naisterahva moodu rõivisse ja võrgutas teisi isaseid. Teine jälle vuntsis näo ja käed saapaviksiga üle ja esines nisukese nime all, mida praegusel ajal ültse välja ütelda ei tohi, kui protukolli kaela saada ei taha.
Kell kaksteist võeti masked maha ja parimale maskurile vai maskinnale anti auind. Vat see oli alles midagi! Nüid peab terve Torontu linn iga päev maskeraadi, aga kõik on kudagi ühtemoodu. Kui ma üle palkuniveere kaen, siis ei saa alati aru, kas mööda trotuaari kõnnib ristiusku meesterahvas vai muhameetlasest naisterahvas. Kui ükskord kell kaksteist lööb, ei mõista mina kellegi midagi pakkuda, ei au ega inda. Aga seda aega ootan sellegipoolest, saab jälle inimese moodu elama akata ja saksad saavad kah saalis söömas käia. Noored inimesed tohivad teineteisele musu anda ja ärmooniku saatel leilendert tantsida: ikka kannaga, ikka varbaga, vahel labajalaga. Vat-vat sedaviisi, va-vat sedaviisi pead sina ilmas elama!
