Ma mõtlesin selle asja üle peris oolega perra ja lõpuks sain aru, kuda need lood ja laulud siin ilmas käivad. Vares, vaga linnukene, on nisukest sorti tiivuline, kes oleks jusku metsalind, aga samas natuke ka kodulind. Ta on nii kaua inimeste ligi eland ja külatänavalt obuse pabulaid nokkind, et temast on saand jusku übriid. Nigu kodueestlane, kes kaua väljamaal eland vai vastapidi. Sellepärast võtavad tema toimetused kudagi inimliku ilme.
Vata ega laulu ei innata selle perra, kuda sa laulad, vaid kuda ta metsast vasta kajab. Vanasõna ütleb, et kuda sa metsa õikad, nii mets vasta kostab. Looduses on küll nii, aga inimesed on looduse ära narrind ja looduse seadused kah. Inimestega on nii, et sina õikad metsa ühtemoodu, aga mis vasta kostab, on miski sootumaks muu. Ju siis varesepoeg kah kraaksatas metsa, aga rahvas kuulis ööbikut ja kiitis.
Mina olin noorest peast kah laulumees, aga nüid vist kõlban ainult linnukoori. Astun liikmeks ja laulan pardipartiid. Vata pardi prääks on ainuke eli siin ilmas, mil pole kaja. Miks, seda keski ei tea, aga see polegi tähtis. Mina laulan, keski ei kiida ega laida, sest kaja pole ja laulu ennast tähele ei panta. Kõik on rahul. Mina olen saand äält teha ja ennast väljendada. Keski ei pea plaksutama, sest nemad pole kuuld.
