Vahe on veel ka selles, kas oled omapead vai viibid seltskonnas. Seltskonnas peab sul oma arvamus olema, muidu peetakse sind lolliks. Vahel muidugi juhtub, et avaldad ja kinnitad seda. Sellepärast olen mina õnnelikus olukorras, et palju enam seltskonda ei satu. Ei arva midagi, ainult istun ja mõtlen. Üksi olles ei tunne end eriti üksildasena kah. Kui see juhtub, siis see tähendab, et viibid alvas seltskonnas.
Kui sa sedasi teistest eemal oled, siis akkavad inimesed mõtlematult arvama, et sina pole enam ültse tähtis, et oled ainult üks suur ümmargune null ja muud ei midagi. Las nad arvavad, mina paljundan need nullid ära ja mõtlen neile ästi suure numbri ette. Ja vat siis ei lähe mulle enam sugusummagi korda, mis need mõtlejad arvavad vai arvajad mõtlevad.
Sedasi omaette mõtteid mõlgutades tulin mõttele akata inimestele ead nõu andma, aga siis tuli kahtlus, et ei tea, kas keski kuulab. Küsisin Kata arvamust ja eks see ull avaldas kah. Ütles kohe selge sõna ja valju äälega, et sina, vanamees, kõlbad ea nõu andjaks küll. Alba eeskuju sa enam anda ei jaksa.
Ma olen ikke öeld, et kui jumal sind karistada tahab, siis ta annab sulle naise. Ja kui ta sind kõvaste karistada tahab, siis annab nisukese, kel mõistust rohkem kui sul endal.
