Nojah, eks ma sellegi jutuga sõtku tunaseid tanumaid. Kui ma veel noor ja naisevõtja olin, siis oli neil kumerustel kah nähtamatu kirjaga silt külles, et kui võtta ei taha, siis puttu ei tohi. Umbes nii, et kui sust ostjat pole, siis ära käperda. Oli ju nisukesi kah, kelle silt ütles, et kui puttu ei taha, siis võtta ei maksa. No sellest võis kah aru saada, eks igaüks ole nigu ta on…
Aga vat üks asi jäi igal naisel vai neiul minu jaoks alati alles. Ka siis, kui mul juba oma Kata kaisus ja kaenlas. Naeratust ei keeland mulle keski ja mina ei tõrkund seda kingitust vasta võtmast. Naeratus tegi iga naisolevuse kümme korda nägusamaks ja sellest ei sündind miskit paha. Mina naeratasin omalt poolt vasta. Kui palju sedan’d abemetüika varjust välja paistis, aga kaubavahetus oli igatahes aus.
Nüid siis olen vana ja krimpsus ja kössis, ei ma paku uvi ühelegi undrukuga inimesele, aga nende kaugelt kaemisest ja silmaga silitamisest oskan ikke veel rõemu tunda. Tähendab – oskaksin, kui oleks, mida silitada. Naisterahvas on siis kah ilus, kui ta kellelegi teisele naeratab. Mina kaen kõrvalt ja võtan tema naeratusest matti nigu mölder, ega sellest teisele vähemaks ei jää. Aga kroonu kord näeb ette, et rahva ulgas tohivad käia ainult maskega ehk näotud naised. Maotud mehed kah, aga sest pole kedagi. Mees võib karvane ja kandiline olla, ei see tema väärtust kahanda.
Näetsa, kuda see ilm on pahupidi pööratud. Kui mina teiselt inimeselt rahakoti ära varastan, käsivad seaduseraamatud mind vangi panna. Aga kui needsaamad raamatud minult neiu naeratuse ära pätsavad, siis ei panda kedagi vangi. Avalikus kohas liikugu ainult näotud naised! Alles see oli, kui näotus kohas liikusid ainult avalikud naised.
