Aige ambaga on sama äda mis nõukaajal. Ambatõmbamine on irmkallis operatsioon. Siis ei julgend keski suud avada, nüid peab suumulk kõvaste kaetud olema. Kuda sa aige amba muidu kätte saad kui tagaukse kaudu. Oi, sellega on tegemist.
Aga peris põntsu pani ikke see viimane uudis Eestimaalt, et laulukoorid on viiruse levikus kõige kurja juur. Noh, nüid siis ometi saame neist tülikatest laulupidudest lahti. Kaks korda on eesti rahvas end vabaks lauld, nüid vaikime ennast orjadeks tagasi. Ajaratas on oma ringi teind.
Optimist nigu ma olen, proovin asju kaeda positiivsest küllest. Kui me nüid akkamegi jälle mõisapõllul koperdama, küir seljas, ega siis kubijal kah kerge tagast sundida ei ole. Ta kepp peab üle kahe meetri pikk olema, vaevalt ta seda viibutada jaksab. Vahimees võib vitsad likku panna küll, aga mitte soolvette. Kõik peab olema korralikult tesinhvitseeritud. Ja riivatut teomeest väega kõvaste lüia ta kah ei tohi. Kui peksa saand orjad kõik kõvaste karjuma pistavad, siis on see ullem kui laulupidu. Ega viirus vahet ei tee, kargab juures seisvale parastavale parunile vuntsi ja siis on sel endal ing kinni ja kisa lahti.
Aga minul on ikke sellest rattalaulust kahju. Kõigist rattalauludest, neid oli ju mitu. Mis teha, konutan külili tiivanil ja ootan mõisast käsku künnivaole minekuks. Ise jorisen omaette laulda: puurattad, kaskaisad, saarkõdarad, tammredelid…
