Ma akkasin ajaviiteks Iinamaa tarkust uurima. Nemad on keokraahvija perra ästi ommukused ja neil on vana kulduura, Konhvuutsijus ja puha. Üks nende tarkus ütleb, et puhta südametunnistusega mees ei ehmata, kui keskööl tema ukse pihta koputatasse. Aga Staliniitsijus, kes valitses maad, mis meilt natuke vähem ommuku poole, keeras selle tarkuse pahupidi. Sellest saab nüid seitsekümmend aastat, kui eesti meeste uste peale südaöö ajal koputati, ja just kõige puhtama südametunnistusega meeste uksed otsiti üles. Äratati naised ja nii veiksed lapsed kah, kelle südametunnistust maailm veel kudagi pold määrida jõud. Ei tuld Konhvuutsijus ega ükski teine tark neile appi ega proovind koputajaid keelata. Keda sa nüid usud? Meil on inimesi, kes seda koputust mäletavad ja mina ei tea nende ulgas ühtegi, kes oleks selle peale rahulikult teise külje keerand ja edasi norsand.
Üks teine tarkus oli iinakatel veel, mis paneb mõtlema. See käib nii, et kui tahad teada, kuhu tee viib, küsi neilt, kes vasta tulevad. See peab paika küll, kui lähed Mihkli laadale vai metsa marjule. Laadalt tulija võib ju natuke tuigerdada, aga teed ta ikke mäletab. Marjuline juhatab su õige mätta manu, ega ta sind seenele ei saada. Aga mina olen akand mõtlema, et ühel päeval astud nisukest teed pidi, kus vastatulijaid ei olegi. Kelleltki pole küsida, kuhu su tee viib, aga perale sa jõuad. Kus see paik täpselt on, seda ei aima sa ise ega tea sõbrad, kes seda uudist seitungist loevad.
Olgu peale, ma ülearu uudisimulik ei olegi. Esialgu koperdan veel tiivani ja külmetuse kapi vahet. Mul on seal paar pudelit õlut peidus ja Kata tõi poest krakuski vorsti kah.
