Mäletate, kui ma ühes oma jutus tuntsin irmu, et nüid koroona tõttu sureb inimeste sugu välja, sest paarisi ei lubata kokku. Koroona põhjustab, kroonu keelab. Aga see Rein oli ammu välja uurind, et seda polegi tarvis. Rahvast ongi liiga palju, sest inimesed muutkui vorbivaid lapsi juurde teha. Mitte vajadusest, vaid puhta lusti ja koeruse pärast. Tegelikult on jumal ja loodus kahepeale asjad nii korraldand, et ühed ja samad olevused sünnivad aga uueste. Et nigu üks kerjus kooleb, võib ta järgmisel päeval kuninglikus kestas maa peale tagasi tulla. Ja võisid ka eelmises elus looma- vai taimeriiki kuuluda, aga nüid oled kahejalgne ja kõnevõimeline.
Kata tunnistas selle teoorija usutavaks. Eks ole küllalt inimesi nähtud, kel püksid kenasti viikis vai kleidisaba pühib põrmandut, aga eelmisest elust veel ahvi kombed küljes vai oina pea otsas. Akkasime kohe arutama, et kellena tahaks ilma tagasi tulla, kui vikatimees peaks koputama. Äkki on endal kah veike otsustamiseõigus, mine sa tea.
Kata arvas, et temast võiks saada ea emalõvi, keda kõik pelgavad. Mina küll möirata ja lakka lehvitada ei viitsi, tuleks parema meelega tagasi kui skunks, seda peljatasse veel rohkem. Kata unistas veel lepatriinust, et kena täpiline, igaüks armastab. Aga mina oleksin parema meelega sajajalgne, siis on liikumine parem kui praegases elus. Ega keski saja karguga ei koperda, muist jalgu sibavad ikke edesi.
Aga kes me eelmises elus olime? Kata uhkustas, et tema kindlasti oli nelk ärrasmehe nööpaugus. Noh, kui oli, siis närtsis päevaga ära kah. Aga mina olin karuohakas mõisa põllul. Moonakas kirus ja torkis argiga küll, aga juur jäi ikke mulda. Nisuke ma olen nüidki veel.
Kesse täpselt teab, kuda need asjad on. Reinu käest küsida ei saa, temast on kindlasti ammu kaelkirjak saand. Karnits on ju väga vana mõet. Ma ei mäleta, et isegi minu noorpõlves oleks keski obesele karnitsaga kaeru sööt.
