Selle sõnaga on ikke peris äda. Noorest peast sunnitasse sind seda kuulama. Saad vanemaks, pead seda andma ja siis ka pidama. Saad veel vanemaks, tuleb sul vahel sõna võtta vai moka otsast lausuda. No kuulamine on vahel vastameelt küll, aga see on tegelikult kõige kergem. Sõna pidamine on palju raskem. Pidada on ainult siis lihtne, kui seda ültse ei anna. Sõnavõtjatega on nii, et nigu nad võtavad, siis paistab, et rohkem ikke jusku annavad. Kes lausub, teeb sõnast kohe lause ja seda kannatab venitada.
Sedasi on siis, kui sõna on ainsuses. Aga vat mitmus on mitu korda ullem. Kui sõnu on mitu, siis sa pead neid otsima, sõeluma, kaaluma ja seadma enne kui välja ütled. Siis nõutasse sult vahel, et pead neid kinnitama. Ja surmkindlalt pead kõiki mäletama. Kui ei mäleta, võib juhtuda, et teine mäletab sinu eest ja sunnib sind neid sööma. No üteldasse küll, et oma sõnade söömine pole veel kellegi seedimist rikkund, aga mina selle ütlemisega peris nõus ei ole. Ühe sõna neelad kudagi alla ja teed ea näo pähe, aga kui oled sõnad lauseks lausund ja jutuks jukerdand, siis annab ikke kugistada ja see võib juba terviseäireid tekitada.
Nii palju siis sõnavarast, kust ma tegelikult sõnagi varastand ei ole. Ja kui keski mõne minu oma varastab, siis mina sellest nummert ei tee. Tunnen oopis uhkust, et mul on, mida varastada.
Kõige kultsemad pidada olema vanasõnad. Aga nendes on kah ainult siis tarkust, kui sõna ise on vana. Kui sõna lausuja on vana, siis ta jääb oma sõnaga ajale jalgu ja temast saab sõnajalg, aga nisuke, mis ühelgi jaanipäeval ei õitse. Ka mardi-, madise-, mihkli-, ega jakupipäeval mitte. Sellepärast ma praega igaks juhuks ei räägi enam sõnagi. Ausõna!