Kui minu Kata neid ridu loeks, kähvaks kohe, et edev vanamees, muutkui akkab endast jahvatama, Tartu rahu nigu polekski tähtis. On küll, Katakene, aga see rahu on nüütseks kah juba sada aastat vana. Noored inimesed kõnelevad sellest küll, aga palju nad selle tähendusest teavad. Tartu rahu sõlmiti kunagi kahe riigi vahel, üks oli ästi suur ja teine ästi veike. Mõlemad antsid lepingule allkirjad, aga lepingust kinni pidajaid oli ainult üks. Suurele tähendas Tartu rahu ainult seda, et enne ta rahu ei saa, kui Tartu jälle Jurjevi nime kannab.
Veike rahuarmastaja ei mõist vanade roomlaste kombel mõtelda, et kui tahad rahu, siis muutkui valmistu sõjaks. Kolm ja pool aastat läks mööda ja siis tuletati neile tetsembrikuu alguses seda asja karmilt meelde. Tuli piiri tagast toodud salapatriootidega korralik kähmlus maha pidada, aga võit jäi meie meestele, lahing oli lühike.
Vahepeal olid nisukesed ullud ajad, kus ükski leping ei kehtind ja Tartu rahu lasti kah koos Kivisillaga õhku. Nüid on Eestimaa küll jälle vaba, aga nooremad inimesed jusku ei ooligi sest Tartu rahust enam. Ja suurel naabril on uus keiser, tema ammugi ei ooli. Mõtleb, et pole veiksele tsuhnaariigile ühtegi linna vaja. Kui Taani Valdemar võis asutada Revali, miks Vene Vladimir ei võiks vallutada Jurjevi. Oma maale tegi ta uue põhiseaduse, mis tegelikult ei olegi põhiseadus, vadi põhjatu sigadus. Kui Vene keisriks oli kunagi Peeter Esimene, siis nüid on Vladimir Igavene. Las eestlane kõnelda, et Tartu rahuleping on aegumatu. Aegumatus tähendab seda, et läheb aega mis läheb, aga matus talle tuleb.
Jah, mina arvan kah, et matus tuleb. Küsimus on ainult: kellele? Tartu on Taaralinn ja Taara tammikud on kuulsad. Aeg võib näidata, et Vladimir ei ole igavene, vaid ajutine. Taara tammedest saab häid kirstulaudu.
