Teine asi on tunnustus. Tegelaste tunnustamine on tähtis ja vajalik, selle eest on alati oolitsetud. Tegelasi peab iga ürituse lõpus tänama ja tegelinskisi veel ästi suure ja aupakliku kummardusega. Aga kudas tegijaga lugu on? Vanasõna ütleb, et töö kiidab tegijat. Täitsa õige jutt. Kui meie ennevanasti perega einamaale läksime, siis oli õhtaks igi lahti ja kuhi püsti. Vata see kuhi oligi, kes tasase äälega tööst tunnistust ja tööle tunnustuse andis. Kuhi oli märgiks, et oli käidud eina tegemas. Oleks me läind einaga tegelema, poleks kuhja kuskil.
Ma mäletan veel üht vanasõna, mis ütles, et tegijal juhtub mõndagi. No juhtub, et iga pauk ei lähe täkkesse, vahel veab natuke nihu. Vat seda nihuminekut märgatasse kohe ja õerutasse tegijale kahjurõemsalt nina alla. Tegelane on selle poolest paremas olukorras. Temal ei juhtu kunagi midagi, tema tegelemised on puha kõrgemalt poolt ette kirjutatud ja tulemused pole tema asi. Tegelemise juures erilisi viltuminekuid ette ei tule.
No vahel juhtub seda kah, et keski on korraga tegelane ja tegija. Võtame näituseks näitemängus, kui üks tegelane on oma osa ästi ära õppind, aga teine ei ole. Õppind tegelane ootab teiselt märgusõna, aga seda ei tule vai tuleb miski muu kokutus. Vat siis on ühel tegelasel võimalus tegijaks akata ja possertegelase viga ära praavitada.
Minu endaga on nüid küll nii, nigu pinsinääril ikke on. Tõused ommuku ülesse ja leiad, et miskit pole teha. Aga õhta avastad, et pool selles eimiskist on veel tegemata. Siis saad aru, et oled päeval tegemise asemel ainult tegelend ja sedagi kehvaste. Ja äbened.
