Vata see kalender vai tähtraamat, mille sabaots ikke veel vahel minu pihku putub, on jälle tiiru undiratast visand ja toond meie pilgu ette selle paigakese, kus on varjul truudus, arm ja õnn. See paigake on niisama vana kui inimeste sugu ültse, aga pühaks kuulutati ta meie maal täpselt sada aastat tagasi. Esiotsa peeti niisama kõnesi ja aktusi, siis akati koolilapsi õhutama, et toogu emale metsast kevadisi lilleõisi. No ja siis tuli ettevõtlikele inimestele kah pähe, et sel päeval saab kulda kaevata. Akati kaartisi maailma, emadele innalisi kingitusi soovitama, lillepoed läksid üksteise võidu õitsele. Nii nigu see pisnessi värk igal rindel käib.
Ega sest tegelikult kedagi äda ei ole. Ärimehed tahvad kah elada, las nad laiutavad pealegi. Kõik need kaardid ja kingid võivad olla, aga see üks paigake peab olema ja jääma, sellel ei tohi lasta laadaplatsil kaduma minna. Ema süda on kõikse avaram paik terves ilmas, see mahutab nii palju puhast ja omakasupüidmatut armastust, et seda ei saa ühegi arssinaga mõeta ega margapuuga kaaluda. Antke andeks, aga mina oma matsiaruga seda kulduursemalt välja...
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.