Vata see kalender vai tähtraamat, mille sabaots ikke veel vahel minu pihku putub, on jälle tiiru undiratast visand ja toond meie pilgu ette selle paigakese, kus on varjul truudus, arm ja õnn. See paigake on niisama vana kui inimeste sugu ültse, aga pühaks kuulutati ta meie maal täpselt sada aastat tagasi. Esiotsa peeti niisama kõnesi ja aktusi, siis akati koolilapsi õhutama, et toogu emale metsast kevadisi lilleõisi. No ja siis tuli ettevõtlikele inimestele kah pähe, et sel päeval saab kulda kaevata. Akati kaartisi maailma, emadele innalisi kingitusi soovitama, lillepoed läksid üksteise võidu õitsele. Nii nigu see pisnessi värk igal rindel käib.
Ega sest tegelikult kedagi äda ei ole. Ärimehed tahvad kah elada, las nad laiutavad pealegi. Kõik need kaardid ja kingid võivad olla, aga see üks paigake peab olema ja jääma, sellel ei tohi lasta laadaplatsil kaduma minna. Ema süda on kõikse avaram paik terves ilmas, see mahutab nii palju puhast ja omakasupüidmatut armastust, et seda ei saa ühegi arssinaga mõeta ega margapuuga kaaluda. Antke andeks, aga mina oma matsiaruga seda kulduursemalt välja ütelda ei mõista.
Aga sel aastal viskab saatus sisse ühe valusa viguri. Emade austamise päev on sattund kardetavalt lähedale ühele teisele tähtpäevale, mida praegane Vene keiser tahab iga inna eest tähistada ästi suurte tapatalgudega Krainamaal. Nisuke on tema austamise viis. Nigu poleks seal murtud südame ja märgade silmadega emasid juba küllalt. Ei oska arvata, mida ta enda ema süda tunneks, kui teaks, misukese mõrtsuka ta on sünnitand. Tema ise vist küll nende oma rahva emade peale ei mõtle, kes ei teagi, et tema pojake on tapatööle saadetud. Kust ta võibki teada, kui poeg ise kah ei tea; arvab, et läheb Valge-Vene piirile utsinat tegema.
Minu ema saatis mind kah omal ajal sõtta. Ta teadis, miks ma lähen ja ta süda valutas küll, kuid lasi mul minna. Aga et ma sest sõjamöllust eluga välja tulin, seda ta iial teada ei saand, ta süda jäigi valutama. Ja sellepärast olen mina valutand oma südant kõik need pikad aastad. Ja soovitan kõigile, kel veel emad olemas, et tehke täna tema südamele rõemu. Veel parem, kui teete iga päev. Kel pole, see austagu tema mälestust. Kunagi ei või teada, kuna su ingel kitsas akkab, ja siis on ea teada, et veel üks paik sul üle jääb… See paigake on alati truu ja kindel, avitab sind veel aua tagant kah.
