Ega mina tegelikult neist seisukohtadest enam ei ooligi, istuja inime nigu ma olen old juba ulk aastaid. Konsuldeerisin Ärmanit, nigu targad inimesed ütlevad, kui teise nõu vajavad. Ärman naeris minu tilemma peale – see on kah tema sõna – ja tõi näite oma noorest põlvest ja oma vanemate üksmeelest.
Sõber Kusta, kena inime nigu ta üldiselt ikke on, oli noorest peast omamoodu väänik ja eks Ärman poisikesena pand seda tähele. Ükskõik mis Viiu kungi lõunaks süia tegi, Kustal oli ikke isu millegi muu järele ja muutkui torises. Vahel oli kas vai karbunaat laual, tema oleks sel päeval kaerakilet taht. Eks Viiul saand asjast villand ja kasutand kavalust. Ühel päeval üteld Kustale mesimagusa näoga, et tänaseks tegin midagi, mis sa eluaeg oled ihaldand. Tõst mehele kausitäie rupskisuppi ette. Kusta pold seda eluilmaski sallind, aga seekord sõi ja kiitis, naine ikke tema tahtmistega arvestand.
Ärman ütles veel, et üksmeel kogukonnas tähendab seda, et kõik peame kenaste kokku oidma. No selle vasta pole mul miskit, kokkuoidlik olen ma alati old. Kui tullakse millegi jaoks raha küsima, ütlen, et kulub endalegi ära. Olgu nad kõik sellega rahul, kogud ja konnad.
