Tema kohe, et ah panevad lehte, aga kas keski seda lehte ostab kah? No kust mina tean, see pole enam minu tepaartment. Tema jälle, et aga mina tean. Tean, et ei osteta, ja tean seda kah, miks ei osteta. Vata sellepärast, et see leht on ühekülgne. Sellega pole muud teha kui lugeda ja vahel pilte kah vaadata. Siis pole muud, kui viska ära vai loe teist korda.
No see vist alati nii old, tahtsin vanamehele ütelda, aga tema taipas ja kukkus seda seitungit kiitma, mis õntsa tsaari ajal Peterpurgis välja anti. Et sellel oli igasugu kasulikke omadusi. Selle sisse pakiti eeringaid, sellest keerati pläru, sellega tapitseeriti seina. Söögi ajal pandi keset lauda soustipanni alla ja kui pärast sööki kemmergusse läksid, oli sama seitung jälle tarbeks võtta. No ütle ise, kas ükski neist vunktsijoonidest nüitsel ajal veel kehtib?
Tahtsin vanamehele midagi vasta ütlelda, aga silm sunnik läks lahti ja sellega oli meie ühepoolne unenägelus lõppend. Jäigi võit temale. Kes teab, kuna ta jälle tuleb ja kas mul see lugu siis enam meeles on.
Mõtlesin, et lasen silma uuesti looja, aga pole see nii oma teha ühti. Mina nägin und, aga uni ei näind mind ega oska tagasi tulla. Siin ma siis kükitan, virge ja viril. Pole muud kui lõpeta lugu ära, las loevad vai panevad panni alla.
