Aga vahel on just vahele jäämine see kõikse mõnusam. Sündides on inimeselaps alati äbarik ja surres enamasti ka. Aga nende kahe vahel on elu ja seda tasub elada täiel rinnal. Kuni ta sul käes on, kasuta teda ästi ja võta temast mis võtta annab, sest kui ta kord käest kaob, on ta kadund. Eluvanker on sõiduriist, millel tagurpidikäik puudub. Pidur ehk tormas on tal küll ja seda peab kah vahel kasutama, ei tohi kogu aeg kaasi anda. Kui sa muutkui kihutad, siis ei näe, et teeveered on ilusaid lillesi täis. Tuleb vahel kinni pidada ja mõnd õiekest nuusutada. Aistmise meel on ju kah inimesele kaasa antud, miks seda siis kasutamata jätta.
Ja seda pead sa kah taipama, et oled siin maailmas külaline ja et selle külaskäigu pikkus oleneb sellest, kummast otsast sa teda takseerid. Eestpoolt vaadates on ta ilmatu pikk, tagantpoolt jälle liiga lühike. Ütlen uueste, et katsu nende kahe otsa vahele jääda nii kauaks kui võimalik ja naudi iga etke.
Vot nii kaugele olen ma enda arimisega jõud, arin edesi ja koolitan teid kah, kui viitsite lugeda. Kui peaks juhtuma, et ma tuleva nädali teistsugust juttu kõnelen, siis ärge pidage mind tuulelipuks, minu arimine lihtsalt areneb. Kes oma vaateid kunagi ei muuda, on kas loll vai surnud.
