Minu kadund mamma, kes oli igapidi ontlik ja õiglase südamega inime, akkas mulle juba väga varases lapsepõlves valetama. Ma sain aru küll, aga märku anda ei julend. Iga ommuku ajas unise poisikese voodist välja, et tõuse aga üles, mis sa põõnutad, suur poiss juba. Aga õhta, kui ma oleks taht veel istuda ja vanainimeste jutte pealt kuulata, kupatas mind magama, et oled veel veike. No kuule, kuda siis nii saab olla, et iga ommuku oled suur ja õhta jälle veike. Kesse päeva jooksul suure poisi lühikeseks kulutas? Aga vot protesti tõsta ei tohtind. Sel ajal oli nisuke kord, et nii kui valel ajal vai kohal suud pruukisid, nii läks pussulinna all lahinguks ja selles sõjas olid jõud ebavõrtsed. Minu kahjuks muidugist.
Piinlik tunnistada, aga ega pühakiri kah peris õigust ei kõnele. Ei tihka ütelda, et kiri valetab, aga no minu arust eksib ikke küll. Seitsmes käsk ütleb, et sina ei tohi varastada. Aga koolmeistrid, kes on ometi kah ristiinimesed, kinnitavad jälle, et nisuke ütelus ei ole ültsegi käsk, on oopis keeld. Käsk oleks, et sina pead varastama. No kumba ma nüid uskuma pean, kas kooliõpetajat...
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
