Jutt on sellest luuletusest, mida luges Kunileid, kuni leidis viisiotsa, millega salmid kokku köita ja lauluks siduda. Ma mõtlen seda, kus viimase rea pääl kästasse kindlalt käia ja õigust nõuda, sest aeg annab arutust. Rahvas laulab seda nisukese oo ja innuga, nagu see oleks miski lubadus vai tõutus. Tegelikult on see oopis oiatus. Arutus tähendab ju aru puudumist. Vaadake seda praegast Vene keisrit. See käib väga kindlalt ja muutkui nõuab oma venelase õigust, et Ukraina on tema oma. Ja aeg on talle ikke kõvaste arutust and, viimase aruraasu on peast minema pühkind. Terve maailm teab, et see on veik nuus, aga tema ei tea. Ütle veel, et aru tuleb aastatega!
No aga tõele au andes peab tunnistama, et muist meie oma inimesi on ka vähekese opakaks läind ja ajavad arulagedat juttu. Üks inime kõlistas mulle iljuti ja ajas mul peris südame täis. See oli üks nisuke tegelane, kellest ma ei uskund, et ta enam eluski on. Aga tuli välja, et on ja oskab nõelata nigu rästik. Ütles toru sisse ilma pikema sissejuhatuseta, et sina, Karla, võiksid oma järeltulijaid paremini kasvatada. Enne, kui ma oleks jõud...
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
