Üllatab, kui paljudel linnainimestel on tänapäeval koer. Ja just sülekoer, mingi pisike, mitte palju suurem kui orav. Neid näeb eriti korterimajade piirkondades. Kuidagi kurb on see, et koduloom peab liftiga sõitma, aeda jooksmiseks pole, kodus ka liikumine piiratud. See on vist moe asi, olen näinud palju noori selliste imepisikeste penidega, tihti kaisus, mitte oheliku otsas. Linnaloom peaks alati lõaga olema omaniku kontrollida.
Mida aga teha nende narridega, kes istuvad autosse ja juhivad, kutsu süles? Sel suvel, ajal kui autoaknad on lahti, nägin üllatavalt palju selliseid idioote. Koeral pea aknast väljas, turvarihma muidugi tal pole. Kuidas ometi saab sohver keskenduda roolis olekule, ei tea. Peaks seadusevastane olema, ehk ongi, ei tea. Kui juba titt peab olema tagaistmel, keskel, turvatoolis, siis mis eriõigus on koduloomal? Ja kui koer erutub, kas siis ei ole tõenäoline, et kaotatakse juhtivus, avarii järgneb?
Elame enesekeskses maailmas. Kõik pole millenniaalid, kes ehk liialt palju on tähelepanu saanud selle eest, et nad arvavad neil olevat mingi eesõigus. Vanemate süü, osaliselt, eriti nende helikopterite, kes ei lubanud neil eksisammudest õppida. On aga ka palju vanemaid inimesi, kes ainult enesele mõtlevad.
Kui koer on lapse eest või vanas eas seltsiks, ei tohiks tema elu ja ka teiste oma, ohtu asetada. Kõige õigem oleks krantsil Nero elu, peaasi, et nagu inimegi kuulekalt käituks. Kui koerustükkide tegemine on veres, parem maal, aias kui linnas, korterimajas.
VABARNA VOLLI