Ning pääsu põle. Eriti selle kummalise talveilmaga, vahest näpistab külm nii meeldivalt ja teistel päevadel pane Havai püksid jalga. Kuidas mina pole veel tänavu taskurätikut pidanud pesema, on imeasi. Mul neid rohkem kui üks, aga kui vaja ei ole, no milleks siis uut pintsakutaskusse asetada.
Ning siin tuleb vanalell jälle meelen. Tast pole ma hiljuti kirjutanud, aga ei ma teda eales unusta. Olin pisipoiss, kes temalt õpetust sain, ja tänaseni on mul kahju, et ta ei soovinud oma armsast talust lahkuda. Mis see Vanja minule ikke teeb. Kange mees, aga ta saatust poleks kellelegi soovinud.
Nimelt vanalell ei lubanud tatti luristada, käisega nina nühkida, voorimehe moodi käituda. Ütles, poiss, oled noor ja terve, käitu ka nii, et mul pole piinlikkust vaja tunda. Kõhutuultest ei räägigi, see oli tema arust selline häbematus. Põõsasse!
Vanalell oli lihtne, aga aus mees, keda tuli kuulda võtta. Triibulisi ma ei kartnud, kuna ta oli kõige kurja õpetuste kiuste väga hea südamega.
Nii et ma ei saa kuidagi aru, kuhu on need vanalelled – ja vanasõtsed, no kõik need kel ainuhead elukogemused, kadunud? Seda vahel pärin päris vastikus suurlinnas, kus, ja ma pole rassist, aga mõned päevitunud ei tunne inimlikku viisakust. Olge head inimesed, kõigil pole seda immuunsust, et teie lohakust, räpasust taluda. Aitab juba sellest, et trotuaarid on sodi täis. Minu vanus on selline, et ma ei julge neid tattninasid korrale kutsuda. Urvaplaastrit tarvis neile. Kes aga annab?
Ikka reipalt, korraliku tervise juures, Teie suht-noor
Vabarna Volli
