Sattusime näiteks ta survel tollesse kolmnurksesse majja suure vaksali läheduses. Seal oli lift selline, kuhu vaid kaks kleenukest sisse mahtusid, priske oleks pidanud trepi kaudu kõrgemale liikuma. Mis vist oli mõtteks. Vanasti neid paksukesi oli ju vähem, isegi Ets ei pannud pahaks minu tähelepanekut.
Siis see uhke panga hoone Kinga tänaval. Etsile sai räägitud, kuidas siia linna jõudes oli naeru palju, tänavate nimed sellised. King. Ja Keele. Mis omakorda viis mälestuste rajale.
Paljud lugejad kindlasti mäletavad Eatoni kaubahoonet. Etski mäletas. Aga ta ei teadnud mõhkugi sest, et see oli omal ajal all-linna pärliks, uhkuseks. Liftidel olid puust uksed, onku avas ja sulges neid, teatades igale uuele korrusele jõudes, et siin leiate voodipesu või meeste kingi või tea mida. Et detsembris olid neil poeaknais huvitavad jõulueksponaadid ja röstitud kastaneid sai siis igalt tänava nurgalt. Eks elu läheb edasi, eilses ei saa elada.
Ets vedas mu kohtuhoonetesse, uude allmaaraudtee-jaama, jõudsime isegi ühe endise linnapea koduni. Huvitav igati, olen tänulik, et sain mitte ainult mujale kui oma pesast eemale, aga ka sutsu targemaks. Kellele seda õpitut jagada peale teite, ei tea, aga tuleval aastal, kui tervis lubab, elukest on antud, kavatsen taas uurida selle linna huvitavat ajalugu. Kolades teiste koridorides.
Vabarna Volli