Mina pole selline, kes uue aasta eel teeb revoluutsijat ehk koostab resolutsioonide nimestikku – mida tulevikus paremini teha. Halbu kombeid mul enam eriti ei ole, villase viskamine ju kasulik tõsises ja vihases maailmas. Olen ka õppinud Kertu vilusoofia järgi elama. Mida siis minusugune sossikene peaks elus muutma?
Siiski, tuli midagi ette. Tea, palju mulle neid aastaid enam on antud, vahest arvan, et laenatud aja najal vallatlengi. Teiste, kahjuks juba mullatoidul olevate eeskujul, otsustasin, et tänavu sean kolikambri korda.
Jah, see on tõesti nime vääriv. Öeldakse ju, et eestlane ei viska kirbunahkagi minema. Pika elu jooksul olen hoidnud kõiksugu asju alles. Vahest on kasu – väiksematel parandustöödel on just spetsiifilist tihendit, seibi, mutrit või tea-mis vidinat vaja. Tavaliselt leian neid oma üllatavalt suure tööpingi riiulitelt.
Kuid need teised, kultuursemad asjad, näiteks. Püha jeerum, kuidas ma oma elu jooksul olen osanud raamatuid ja heliplaate koguda. Neid on nii palju, et on ka kolikambris kastides. Ja meil on too paik suur… Võõrsil sündinud põlvkondadel pole seda muret. Kõik on ju arvuti failides ja raamatuid loevad vähesed.
Rõivastega on asjad lahendatud. Uusi ei osta. Vanadest olen enamasti lahti saanud, kuigi Ets nöögib vahest, et onu, see särk mis sul seljas, on vist vanem kui mina. Tõsi kah. Kuid selga mahub.
Aga nagu öeldud, õpin teistest. Kadunud kuri ämm – nii ta ennast ise tituleeris, teatava õigustusega – hoiatas temakest, et kui teda enam ei ole, siis on palju koristamist. Oligi nii. Maja ise nagu muuseum, keller ja kapid aga pilgeni täis. Rootsist toodud ajalehti. Eestiaegseid meeneid. Iidseid pangaraamatuid ja arveid. Ja muidugi kunsti, millele ei olnud seinal ruumi, aga oli kunagi kas kingina saadud või kunstniku toetamiseks ostetud. Osa meie kolikambrist on just ämma krempli vallutatud.
Need ajad on möödas, kui sai Eestisse siin ilmunud raamatuid saata. Mida nendega teha? Kui mind enam ei ole, siis kes neid maldab kas ära visata või edasi anda?
Nii ongi, et aastal 2018 võtan südame rindu ja asun agaralt hävitustööle. Asjadega on ju lihtne. Sentimentaalsus olevat vanurite viga, aga tuleb kalgilt, külmalt tegutseda. Et mitte temakesele, järeltulijatele jätta sellist kohustust.
Kuid mida ma selle kolikambriga teen, mis asub kõrvade vahel, kus pesitsevad tõesti tühised mõtted, arvamused ja mälestused? Ausalt, ep tia. Ons kellelgi soovitusi?
Head uut, ühe päeva võrra tohin ju veel soovida, veel ei lähe see mulle putjulkat maksma…
VABARNA VOLLI
