Aga selle vahelejäämisega on kah niiviisi, et vahel jääd ja vahel ei jää. Nii kuda õnne on. Täpselt nigu suure järve veeres, kui tahad teisele kaldale sõbrale jalgsi külla minna ja loodad, et jää on vahel, aga vot alati ei ole. Suisel ajal pead lootsikuga sõudma. Nii et vahel on jää vahel ja vahel ei ole jääd vahel. Ja kange pakasega võib juhtuda, et lööb praod sisse ja siis on jää ja jää vahel kah vahe. Akkad minema, aga võid jää ja jää vahele jääda ja sinna sa siis jääd. Vat see on juba vahelejäämine, mida ma kellelegi ei soovita.
Peaks vist teemat vahetama. Aga mis sa tast vahetad, kui praegune on juba küllalt segane. Midagi muud kah vahetada ei ole. Oleks suured rahad, vahetaks peenikeseks. Naist ma juba ei vaheta, oma Kata vasta võib ainult kehvema saada. Kahjudega ei taha keski kaubelda. Oleks mõni tuttav ligidal, vahetaks mõtteid, aga küllap tema omad on paremad ja siis oled jälle vahel.
No näed, sedasi ta on, see vanainimese elu. Jutul pole enam jumet, aga vaim pole vaikimiseks valmis. Rääkimine ei rõõmusta, vaikimine ei vaimusta, ull on igatepidi. Aga vahel on kahe pahe vahe kah peris lahe, nii et ajage läbi, sõbrad. Kui loete ja endalt küsite, kas Karla on eluaeg nisuke old vai alles nüid opakaks jäänd, siis ma küsin kohe vasta: mis vahe seal on? Kui teada saate, ärge Katale ütelge, elatand naisterahval niigi muresid küllalt.
Kargu Karla
