Kui ütlesin, et täna on viimane päev uue aasta soove esitada, sain üllatuseks teada, et apteekril alles jõulud tulemas. Jah, õigeusku, mida ma kunagi ei teadnud. Aastakümneid oleme seal käinud ja alles nüüd sain teada.
Kuid usk, nigu paljud teised asjad elus, on isiklik. Mitte selline, mida tuleks avalikult kuulutada. Või arvata, et kõik oleme sarnased, kuna nahavärv viib eeldusele.
See viib praeguse poliitkorrektsuse taunimisele. Kuidagi on järsku naised, tõmmud, asiaadid, mussulmanid, lahkusulised, nimekiri jubagi pikk, eriti suures võitluses, et oma inimõiguseid väärikalt, kas tööl või tänaval, kaitsta. Ning just minusugused vanamehed, Euroopa päritoluga, olevat kõige hullemad eksijad. Arvamuste, suhtumiste ning üteluste järgi. Vihjan sellele, mida USA ausalt lapsik, enesekeskne ning peamiselt vasakpoolne meedia soovib kärmelt esile tuua.
Mulle on alati meeldinud kuulus ütelus, vist ühelt prantsuse vilusoofilt. Ta kinnitas, et ta põle misantroop ega rassist. Vihkavat kõiki inimesi võrdselt. Kuid selle järgi ma ei ela. Mistahes usku, nahavärvi, arvan, et ma suhtun, suhtlen, ning hindan igat hinge neid esmalt kohates, nigu neid peaks. Kuni nad kinnitavad, et oma huvid on tähtsamad kui üldsuse, inimkonna. Ja selle arvamuse kohta ei tohiks nuusata. Isegi voorimehe moodi.
VABARNA VOLLI
