Olen aastakümneid igal päeval pärast pesemist, enne riietamist uskunud Menneni aroomivaba deodoranti. Kuna nad kuulutavad 24-tunnist haisuvastast kaitset. Valetavad, tõprad. Sain kinnitust möödunud nädalil, kui tuli taas leitsaku ohver olla. Küürisin enne linna minekut end hästi. Lõug sile, topelt annus healõhnalist higikatjat määritud kuhu tarvis. (Korra polnud apteegist saada oma marki, ostsin suvalise, oma arust sobiva, asenduseks. Temake aga keelas selle ära, et tolle tugev aroom tähendas, et ma haisevat hoopis nigu vanamees, mitte kui puhas poiss. Jätsin targu meelde tuletamast, et vaata ligemalt. Vanameheks ju ei saa, kui mõistust vahel põleks.)
No juhtuski nii, et keskpäevaks leemendasin mis hirmus. Kella kaheks oli juba ebameeldivat hõngu tunda. Ja koju sõites, särk selga kleepumas, ihu ligane – poleks enese kõrval soovinud seista. Põlnd ma ainuke selline. Huvitavalt olid just vanemad, väärikamad sarnases aroomipilves.
Koju jõudes otsustasin, et liig on liig. Võtan eeskuju noist kurtjates,t kes hiigelsuuri nö klassiaktsiooni kohtuprotsesse alustavad, grupina. Arvan, et no umbes $400 miljonit on sobiv arv. Sellega esitan kaebuse Menneni firmale, et minu elukvaliteet on langenud nende puuduliku deodorandi tõttu. Summat põhjendan sellega, et teised ju pidid nässi lehka välja kannatama. Mina üksi põle nii tähtis kui nood, kes mu ümber.
Ets sai mõttest aru, kui talle sest pajatasin. Kuid arvas, et nigu too hispaania rüütel, kes veskisid ründas, ei lõpe selline protsess mu kasuks. Teiste nosplite kaitsmisega peaks aga ju ikka mõni kopikas minu taskusse kukkuma. Või kuidas?
Vabarna Volli