fbpx
Subscribe Menu

Meelelahutust: Volli veste – Helkurit otsides

Olen nii kaua siin maamunal olnd, et mõndagit tean. Isegi ku mardi- ja jõulukuu on pimedad ning pikad, tõuseb pilvisel, hallil hommikul ikke päike, tuletades meelde, et ei kevad ning suvi jää tulemata. Ep saa aru noist, kes põdevat toda kurbuse aigust, SAD, mis olla aasta-ajaga kohanemise tissorder. Ku juba natuke elu kogetut, igas vanuses, ommukul tõustes tuleb päeva teretada ja asuda käiseid üles käärima. Kohustusi täita, saavutusi loota. Ei ole ju ajaloos kunagi olnud teisiti.

Illustratsioon: Emilie Tamtik (2016)

Kuid enesekeskses läänes halisetakse. Ning nii mõnigi oinas läheb otse agressiivseks. Eriti roolis, eriti pimedatel tundidel, noid on palju. Nii oligi, et ma oma rahva eeskuju võttes leidsin, et peaks enesele helkuri ostma. Et nood vihased roolijad näeks, et vanakõbõkõ on liikvel. Meie linnajaos ju trotuaare ei ole. Minul vähemalt on taipu, et oma perambulatsiooni – kas põle uhke sõna – läbi viia õigel poolel teed. Vastutuleva liikluse näha ning neid nähes. Mõni rumal aga seda ei tee, silmad ju kinnitet tolle lollitelefoni külge.

Ets hiljuti jälle meil, sepitsesime, kuda vaikselt ja väikselt jõule pidada. Küsisin, kas ta teab, kust saaks helkuri osta. No noorsand on suurte teadmistega, aga nigu minagi, paneb vahel metsa. Küsis – kas sellist, sinist, millest Meie Mees laulab? Pidin naerma, olen ju tema autumobiilis seda head pala kuulnud küll ja küll. Ei, helkur, mitte vilkur on jalakäija kaitseks, aututuled peaks seda tabama ja kinnitama, et inime on selle külge kinnitatud. Roolima järgselt. Mudu tõeste näeb sinist vilkurit ja kuuleb kardavoi sireeni.

Mu internetis pea, et alati olev hea hing, asus seal skrollima ja rollima, sviipama ja viipama, kas ma tian, kuda selle riistapuuga tuleb ümber käia. Ja avastas, et siin maal helkuri kommet ei ole. Soovitatakse hoopis petsialistide poolt kanda õhtul, öösel ja ommukul, päevavalgust ju vähe, selliseid välisriideid, mil eredad, helkivad triibud peal.

No egas ma mingi papagoi või faasan ole. Natike eneseväärikust on olemas ju. Ehitustöödel sai küll selliseid veste kantut, aga olen ju rahulik pinsjonär, kes ei pea kartma krusajuhi peeglisse mittemahtumist. Õieti, rooli asudes peaks eriti praegusel aasta-ajal olema valvas. Jalakäija samuti.

Eestis leiti õige lahendus. Pisike ketas või muu kuju, alati talvejope või naistel ridiküli küljes, annab helkivat märku, et pane mind tähele. Leian, et ku see iinlaste eksportkaup, kohalikud, kes ei saa olukorrast aru, mind siit ilmast ära ei vii, ei tahaks saada kannatamatu kanapimeda sohvri ohvriks. Ise ettevaatlikke ning mõistlikke samme olles astunut.

 

 

Vabarna Volli


 

Read more