Hea mees on vanemp, ku mina. Mike’il on aastaid üle 90-ne. Ning kirub – ku see õige sõna, et ei saa käia oma koguduses mõtlemas. Palvetab, mõtiskleb ikka kodus. Aga too rutiin. Et pühapäev. Saan hästi aru. Ise tunnen sellest võimalusest puudust.
Kuid Mike on kindel jalutuskaaslane. Selline, keda Kertuke ütleb, et vaat – Mike on meitelt mööda minemas. Olen ikka nii nobe, valju häälega, et saan isegi pakasega õue, hüüda, – veit upp! Tavast on kasu. Kuna Mike’i kaasal ka aastaid palju. Ning ei tema inämp kodunt välju. Meie aga jälgime distantsireegleid, kuigi ju värskes õhus.
Saime Mike’iga kuidagi minevikus sellisteks, kuna ta kiitis mu sammu. No, õigemini nobedust. Et mul liikus kiiremini jala-asetus kui tol. Noh, mis ime. Ma ei ole veel üheksakümmend.
Nii, et meie patseeringud on rahulikud. Kuigi kibelen kiirema tempotahte loomisega. Ning õpetasin, kuna Volli ju teistmoodunimi, eesti keeles, et üks-kaks. Et üits jalg enne, siis too teine.
Sellest sai parajat nalja. Hääldamise poolest. Kuna Mike on britt. Aga õppis selgeks. Ütles veel, et õpetagu veel toda toredat keelt. Mina vastu – kuule sõber Mike, ku me jälle patseerima läheme, siis õpetan pigem, kuda rumalisti ütelda. Vali ainult keel. Kolmes oskan ja ei ütle milleis. Seniks aga üks jalg teise ette. Saad ehk isegi omavanuses vitsa.
Jalutuskaaslane jäi vakka. Sammus edasi. Muide, maskeerimata võtame selle vajaliku ette. Kuna oleme piisavas eas ja no surm siin või Siberis. Või pargis.
Ja siis tsitseeris Piiblist mulle tuntud lugu. Et tahtsin Jumala rüpes olla – kuid kus Ta oli? Jalajälgi oli, aga vaid ühed. No kes Sind siis kaisus kandis?
Vaat sellised jalajäljed on jäetud maha naabri huvitavas elus. Teekond missugune. Ja et märkan Mike’i, kui ta läheb oma pöönigut tuulutama, ku ta kodus on ehk pisut keeruline, siis loodan, et ehk jõuan ise ka 90-aastaseks. Minep tia, ehk isegi vanemaks. Paistab teistele sobivat.
Vabarna Volli