Hakkasin mõtlema. Kas ongi mul üheksa head semu eluski, kellega võiks nüüd koos olla? Või saaks, kui temake nii ei luba. Kuna tal oma sõbrataridega ka soov olla. Kes keda piirab?
Teadsin aga, et nüüd saab Etsiga taas kokku. Juba kolm kuud vaid kõnõtraadi kaudu suhelnud. Temake, mina ning noorsand – vaid kolm kokku, mitte kümme. Põle ehk mulli vajagi?
Aga vaat ei osanud arvestada, mis riukad ühel peas on. Leppisime kokku, et tulebki meile nigu soovib, kalendrit ei osand passida, põle seal itaalia Antonioga appointamentetki, et saaks oma käharaid kärpida. Toni ütleb alati ,,Tere, tere,“ – aga vaat tema mu mulli ei mahu, kuna ta ei tohi lasta kääridel käia. Nii et olen iga päev saadaval. Ets rõõmustas – tulen siis kolmapäeval!
Koputaski lepitud päeval, küsis, kas tead onu, mis päev on? Ma ütlesin, sirvilaude enam ei kontrolli. Jaan tuli minuga, ütles ta. No mina vastu, et teed mu mulli suuremaks, kui ehk tahan. Pilgutas silma, ütles tule, istume aeda.
No seal, kase vilus, ootas kastike kesvamärga. Ets lausus – peame siis jaane! Vana pää ei jaganudki, et jaanipäev oli. Kutsusin temakese ka õue, tõin klaasid. Lasksime siis hea maitsta, Ets oli see, kes juhtis tähelepanu sellele, et kihisevas oli ju mulle – kõik seaduse järgi, tohtisime mulle nautida. See oligi me jaanimulli looke, kuda noorsand oskas tuju tõsta ning ei rikkunudki moodsaid määrusi, ettekirjutusi.
Vabarna Volli
