Mina muidugi, kiuslikult kirjutan, ei julgeks temakesele otse näkku ütelda, et naistele meeldib ju vahutada. Tõsisematel meestel kombeks hoopis suurel ümmargusel juubelil, kui nii juhtub, ainult üle anda pidulikult korraliku suurusega putjulka maitsva kangemaga. Ning see olgu kurva säär. Või sinine jalutav Johnny. Mulle aga loeti ette, et olgu see too prantsuse lesknaine Klikoo või tolle munga nimega Pérignoni poolt korgi alla viidud. Ikke kallist rantskalaist.
No kujutage mu üllatust. Astusin riigimonopoli sisse, isegi suve lõpu poole lähevad prillmao silmad uduseks maskiga, otsisin õiget riiulit. Ei minusugune tea, kust sellist laket kalli raha eest leida, käsu peale küll. Kui juba tujutõstmiseks raha mängu panna, olgu konn, nigu noored kodumaal ütlevad. Kuid leidsingi. Ning teate – see oll’ ka defitsiitkaup! Mujalt riikidest, nigu ispaaniast, oli olemas küll toda. Kuid õige šampanja olevat ainult konnajalgadesööjate tehtud.
Üks pudel toda lesknaist oli olemas. Haarasin kärmelt, vaatamata hinda. Ning küsisin poesellilt, et miks nii vähe kvaliteetset. Neil vaid pudel päevas riiulil,...
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
