Ets on meie väikses mullis. Tuli, et olla meite lollikasti taga. No las olla. Eks me temakesega mõlemad seltsi vajame ka. Kaua sa naabri kassi peale haugud, piltlikult, küsib üks koerpoiss. Jalahoopi kartes.
Saabuski – hea ja halvaga. (Halvaad ei toonud). Mina rõõmustasin, ei see kesvamärjuke kunagi halvaks lähe. Aga noorsand oli õnnetu, kuna tahtis tsikkenvingse ka tuua. Noh, kanatiibu, kõik võimalikes kastmeis ja nii, mida siin maal nositakse tolle suure, tähtsaima spordi mängu ajal. Miks? Ep tia. Aga olla nii. Kuid kusagilt neid ei leidnu. Ei saa tellidagi koju. Kuna kik istuvad kodus, käsku kuuldes, tellivad, ootavad, et vaesed arabskid toovad kohale. Lihtsalt põlnu.
Ma lohutasin, et küll meil siin sahvrist leidub hamba alla miskit. Aga, vat ei. Pidi ikka olema vings. Alati nii olnu. Esimest korda elus, kus põle nii. (Pakkusin muigega, et lähen õue, varastan – no see ju nali, naabrilt – kanu. Neid ju ei ole, aga linde õues piisavalt. Ikke.)
Kik on kodin. Käsk on range. Ja nõudmine om suur. Vaatasime, meie temakesega, vastu tahtmist, kuigi mul oli parem tuju humalamõju tõttu, toda lolli mängu. Seal eirati kõiki reegleid. Staadionis 25 000 inemest. Mängijad kallistasid üht-teist. Ja siis too kuulus poolaja-meelelahutus, mida kik ootavad. Miks? Ep tia. Keegi tõmmunahkne kargleb ja möirgab. Ning mette hästi. Juba kaua nii olnu, ütles Ets. Pataljon, ei saa ütelda, et tantsijaid, võttis väljaku üle, muidugi distantsi eirates. Aga meie poliitikud ei luba meile sellist. Meie ei tohi olla hulgana koos. Ei tantsida, ei mängida, ei no miskit.
Noh rikastel oma reeglid. Midagi on peris viltu. Kuid too Stupor Bowl oli rahvarohke. Jälle kinnitas, et mõned on olulisemad kui teised. Vean kihla, et seal Tampa Bays oli ohtralt head süüa. $$$ tõttu. Neetud kanapead. Ets jäi vingsitest ilma, teised aga mitte.
Vabarna Volli