No tuleb siia lisada, et vanalell oli väga viisaka väljendusoskusega. Tema lemmik k-tähega algav sõna ei olnud mitte vana sarvik, vaid just kapsas. Et too inime on täitsa kapsas. Kui eriti tuim inimloom, siis kapsapea. Miks just pea lisada, ei oska ütelda. Need pead ju lubavad mõtelda. On ju siin seitungi eesotsas üks pea, kes kõike koos hoiab, teeb kindlaks, et kvaliteetset lugejani jõuab. Votosid, meelelahutust otsa. Mes, sa hing, inämp tahad. Ka kirjutavad siin ka mõned teised pead, kõige noorem kõige parempini.
Ja-jah, aastakümneid on möödas sellest, ku kuulsin kuda vanalell ümahtas nii. Küll tahaks neid aegu tagasi. Aga teate, mina ku raamatu hindaja, loen neid kapsaks, oskan ikke oma vigases vaimses kartoteegis üht-teist alles hoida. Va Lutsu Oskar kirjutas naljamängu, mida ma püünel põle näind, aga lugend olen. Just kapsapeast. Meele jäänud, kuna peaosaline oli hiigelsuur kapsas, ineme aga kes figureeris selle kapsaga toime tulles oli õudsalt toredalt ristit. Saamuel Pliuhkam. No kas põle tore nimi.
Eks need pööripäeva ütelused niisama lihtsad ole. Põle mitte ainult kapsaist. Vana inemese ütlesse, et tol päival kadus söögiisu är. Ei taha inämp nii pallu süvva, nikagu talvitsõ pööripäevani. Kas just nii, ep oll’ kindel. Ikke mugin ommukust õdakuni, kõike värsket. Ja teise kapsaaeda midagi ei viska.
Vanalell oli ka suur kaali armastaja. Miski tõttu kaalikas läks mulda perast kapsast, perast pööripäeva. Mudu kasvavat pindlesed. E’p tia, toores kapsas ikke etem kui kaal. Aga eks vanarahvas teadis millal ja miks mulda panna. Piamine asi oli ikke see, et enne pööripäeva olgu kik külv põllul teht.
Pöörane olen, seda kinnitab temake. Pööripäeva eel selliseid mõtteid mõlgutades kinnitab vaid, et isegi kui linnamees, põle ma maarahva tarkust, mida kaua aega tagasi pähe taguti unustanud.
Vabarna Volli