Ei mina mingi kultuuri kriitik ole nigu too toimetaja/reporter Purje poiss on. Küll aga julgen soovitada teose lugemist. Isegi minusugune tohman sai targemaks. Võõrkeelte mõjust, tehissõnadest, ajaloost on keeleteadlased sinna kirjutanud. Ka mu lapsepõlve armastatud võro kiil on esile toodud.
Vigurivänt nigu olen, meeldis kõige inämp Arvo Krikmanni kirjutis ütlusfolkloorist. Sain lõpuks teada, mis on kõnekäänu ja vanasõna täpne vahe. Vanalell puistas neid mõlembit nigu varrukast, ninatark nolk aina itsitas, aga ajas neid sassi ka. Rahvatarkus olla üldistavalt vanasõna taga, kõnekäänd aga huumoriga asjaolude mitteüldistav ütlus. Annan näite. Alati on meeldinud lause ,,suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi“. Nigu too pärisvesi siin riigis. See on vanasõna. Kõnekäänd aga, nigu peaministergi põhineb võrdlustele ja liialdustele, temale sobib näiteks ,,valetab, nii et suu suitseb“.
Nood pareerivad ja iroonilised tõrjevormelid nigu Krikmann neid kirjeldab, panid muigama küll. Kirjutasin mõne kõrva taha, et kui Karlaga järgmisel korral saunalaval istun, oskan vastu susata. Tema põle ju suu peale kukkunud. Okupatsiooniaegne vanasõnade raamat on mul küll riiulil. Kahjuks aga kõnekäändude, jutujätkude ja naljasõnade kogu põle. Kuluks marjaks ära. Sadagu kas või pussnuge, selline raamat põleks mulle nigu hane kaela vesi.
Nojah. Teame, et oleks on paha poiss ja et oleks tädil rattad all oleks omnibuss. Vanalelle versioon meeldib rohkem – oleks mul küüned istmikus (valisin viisakama sõna kui tema pruugitud) ripuksin laest. Jah, oleks neid väheseid aastaid ette arvata rohkem, siis uuriks tõsisemalt meie keelt. Huumorit ja selle ajalugu. Hea meel aga, et nati targemaks olen saanud armastatud emakeele minevikust, olevikust ja tulevikust.
Vabarna Volli