Karla leidis esimese sõjajärgse kindla pesa kängurute hulgas. Ja siis sealt ka – kaudu neid kookaburratiibade – siia saanud. Noh, ma julgen – sõbrad, nigu oleme, ei eita saa fakti. Et tuli ta igati toime. Mis siin täpsustada. Mina ise aga oll titt, Eestist lahkudes, memmega. Kuid sain siin meheks ja isegi majaomanikuks. Ei usu, mida too poisipõnn Kanepist saavutas. (Kertu tuleks kohe toimetama. Et mes asja?) Ei uhkusta ega praali, aga no kui peeglist põrnitseb vasta ommukuti valge lõuatüügas ja kössis olek, millegagi peab seda eneseau leidma.
Esiteks. Meil tolle tülihunnikuga on pikkust umbes sama palju. (Õigemini vähe vahet. Ehk tema on minustki pikempki. Põle mõõtnud. Kui juba riiukukeks ei taha saada, siis elukogemused on sellised, ettevaatus on tarkuse ema.) Maadligi mõlempit. Kõrvade ümbermõõdu kohta ei julge lausuda. Ning muust vist viisakad onklid ei räägi. Aga et sõbrad – jessirr! Põleks mul hetkel noid häid päevi, mil Karlat saaksin tirriteerida – no ei tia. Kuid, muide, nigu peaksid teatud küpsed inemesed tegema – kuidas teisiti? Sest, et lõõpimine on tervisele, no vähemalt vaimsele, kasulik. Nii et ajame ikke juttu tolle hea ja asendamatu kõnõtraadi kaudu. Ja ikke jääb pääle too Peipsi-äärne-poiss. Kiire keel, tol. Terav kua.
Mida aga soovite. Kanepi-poisil on ju ikke kõrvade vahel vähemp. Noorem veel otsa. Sealt otsa seletaks palju targem, et lollakas laps süüdi. No ei tea. Kuid võin julgelt esitada, et too nüüdne Vanaussaiapoiss sai millega kavalagama hakkama. Kuna selline ta on.
Ning muuta toda ei saa. Pillan oma ainsast heast mokaotsaküljest. Elajas miukene. Arvamusi kaugelt, kuid mis neist kasu, on las ikke nii, et parem. Tõbras jääb enese paika. Mine tea, ehk teeb head. Ning seitungi lugijaile huvi, et kes neist kahest lühikesest vändrikust peale jääb on nigu kaugnägijanarrus. Vaadatakse ju tolles Karla hinternetis hullematki…
Vabarna Volli