Kui lubate, siis natuke sellest raamatust. Nii nagu ta kirjas on. Kanepi om keriguküla. Üks rahvajutt kynõlõs, et Kanepi kerigu tegemise aigo ollõv päävane ehitüs üüse maaha lahut. Vanajuuda tüü! Kerik ollõv vana ohvrikotusõ pääl. Lövvüseq näütaseq, et siin on olnuq väega vana kalmuaid. Maakivist 1810. aastagal valmis saanuq Kanepi Jaani kerikun käü rahvas täämbadse aoniq.
Kas pole kaunis keel? Kui aeglaselt lugeda, siis saab kõigest aru. Jutu käigus aga tabad ehk poole.
Kirikust veel, olen vist kirjutanud, et see on teadaolevalt ainus Eestis, mil aotäht tornis. Ja et kiriku ees asus 1860. aastani häbipost. Vanalell küll kurtis, et see eemaldati, kui ma ulakas olin, mis oli kahjuks tihti, ühmas poiss – kerigu häbüposti! Naljakas, linnakeeles kui soovitad kellelegi et kerigu… siis on tavaliselt soolasem sõna järgmine.
Kirikusse tiris vanalell mind juuksetutti pidi küll. Tagantjärgi olen tänulik, siis ei osanud seda hinnata.
Ja viimaseks – kas teadsite, et Kanepi om üts Eesti koorilaulu sünnüpaik? Siis oli küla nimi veel Kanapää. Ning et traditsiooni üheks eestvedajaks oli kihelkonnakooli köster Treffner? Tema poja Hugo koht eesti hariduse ajaloos on teada. Hugot tunti Kanepis kui Eesti Hugo, gümnaasiumi aga rajas ta Tartus.
On palju, palju veel muud huvitavat, väärt raamat. Mina aga ikke mõtlen sellele, et seal kuulsin esimest korda rahvatarkust: selleks, et kõik oleksid rahul, tuleb ehitada kirik keset küla.
Vabarna Volli