Rõõmu on eriti praegusel ajal vaja. Ei mõtle siin sellisest nigu nalja viskamisest. Vaid tegusid, mis on, nigu ta ise ütleb, ausad ja altruistlikud. Kui teistest peab hoiduma, ei saa isegi tudisevat vanurit käevangus teed ületades aidata, selline hingest antud tugi on selline. Oman juuret viil meelen mõlku’, viis sellele, et vanalell oli ka inime, kes mõtles esmalt teistele, harva enesele. Selliseid mehi otsi tikutulega.
Mina põle skaut olnu, Ets aga küll. Väidab, et osa põhimõtetest, mida seal juhid edasi andsid, oli mitte ainult keeleline, rahvuslik, aga just aadete rõhutamine. Alati valmis ju põlvpüksas saadikute lööklauseks.
Nüüd, et sügis on sirvilaudade järgi käes, lehed kolletavad ja ommukud jahedad, peaks nigu mõtlema, kuidas meie tubases maailmas toime tullakse. Suuri gruppe ei lubata, toda uut kirikuõpetajat siin linnas kuulama, nägema minna ei saa. Koolilapsed, nigu seitungist loen, on püsti hädas, haridust ju raske ekraanilt, kõrvaklappidega saada. Ja kõik muu tegevus soikub. Ei skaudid saa koondust pidada, Ets kooriharjutusele minna. Kuid nagu noorsand õlgu kehitades ütles, ta saab ju ise oma ette laulda. Ja teatas ka, et endised skaudipoisid ikka teevad, mida nad tegema peavad.
Rääkis sellest, et kuidas ees on paljudel neist talgud Muskokas, sealset noortemängumaad korrastamas, talvekindlaks tegemas. Ju see kõik toimub värskes õhus, maske pole tarvis. Ja vabatahtlikute talgud on ju aastakümneid olnud meie ühiskonna alustalaks. Vaat need õnneks ikka kestavad. Minust talgulist enam ei ole, ramm ja võhmgi on kadunud. Aga küll on hea meel, et Ets ja ta sõbrad, nii Kalevid, Lembitud, Lehhod kui Viikingid, Põhjakotkad – kõik, kes kunagi seda tarkust said, pole seda unustanud. Minule toob see rõõmu, et endised skaudid ikka homse peale mõtlevad. Ja andsin kaasa neile ümbriku, toetamaks nende tegevust. Palju mulle neid päevi jääbki, mis ma selle rahatühja üle enam muretsen. Aitüma poisid!
Vabarna Volli
