Muidugi on osa tõrkest selles, et kui ma midagi tuksi keeran, siis on need omad vitsad. Kellelegi aga selle eest maksma ei pea. On ju nii, et tihti on palgatud mehed vusserdajad, nõuavad taalrid taskusse, kuue kuu pärast aga näituseks lekib katus jälle. Olen ise sindleid katusele toimetanud ja kinnitanud. Kuid tohter, rääkimata temakesest, käseb redelist hoiduda. No ei turni enam kõrgustes. Käsk vanem kui mina.
Tegemisi põle kunagi kartnud, seda õpetas juba vanalell, et vigadeta ei õpi inime mõhkugi. Kobakäpp on vaid selline, kes ei julge tundmatut tööd teha. Maakodus julgesin igat asja ehitada. Kaminasimss oli puidust. Ladusin uue. Tellised nigu prillikivid ja vuugid täpsed. Ka suitsuahi, parpiikjuu oma kätega laotud. Rõdukese lõin püsti, peitsisin, aknaid asendasin, uue ukseläve hööveldasin. Elektripesade kallal nokkides olen saanud mõnusaid surinaid, kuid siinne vool ei tapa. Tilkuvaid torusi tinutatud, veelgi. Olen pintseldanud nii toaseinu kui aialatte nigu pesuehtne Narva võõba.
Aga meistriks saamine on kunst. Vajab kannatust rohkem kui mõnele, nigu minule, on antud. Küll tunnen head meelt, kui edukalt lahendan ehitusmuresi. Kuid tean samas, et mõnda asja tuleb kuldsetele kätele usaldada. Neid kahjuks on vähe täna. Isehakanuid rohkem kui tarvis.
Ka noid, kes paberit määrivad, väärarvamusi esitavad igal võimalikul teemal. Noist viimastest tuleks lahti saada. Siis poliitikud, kes koroonaajal ausal töömehel ei luba müüri laduda, isegi ihuüksi. Või rõngassaba veristada. Või nõelarüütlil pintsakut õmmelda. Raha eest. Kuid kui nigu mina, oma lõbuks nii tegutsen, siis on asi jokk. Kas põle asjad viltu? Kuldsed käed peaks saama kulda. Tööl käia, võimetele vastavat palka.
Vabarna Volli
