Kuramuse kahju, et Ets möödund nädalil mulle tollest äppist ei pajatanud. Siis oleks ma olnud äppi. Õnnelik, noh. Kuna siis oli 13-es reede. Selle nädalipäeva ja kuupäeva numbriga on palju ebausku seotud. Kui midagi võib nässu minna, siis läheb. Ning kui must hiirekuningas su teeraja ületab, siis ole valmis hullemaks.
Läksin liiale. Tahtsin vaid ütelda, et 13. aprill, reede, oli Etsi äppi järgi Teie Süü Päev. Siin maal Blame Someone Else Day. Et kui läheb nihu, siis on ikke teiste teht. Just nii nagu need enesekesksed ennast õigustavad, privileege nõudvad arvavad. Et nemad on maailmas a ja o. Ajalugu tuleb ju muuta seda peegeldamaks. Oleks tõesti osanud sellest kirjutada.
Kuid magasin maha. Ei ma hakka igal ommikul kõnõtraati tirima – Ets, mis päev täna on. Piisab sest, et ärkan, päikest tervitan, kööki tatsan, et temakesele kohvi keeta. Enesele ka, nii hea poiss ma põle. Ootan siis Kertu tõusmist, kahekesi koos mõnusam rüübata, isegi silma vaadata, kui tuju seks on. Päeva parim osa. Vahel läheb ju teadagi sealt allamäge.
Nii see Teie Süü Päev vist saigi nime. Omaks ei võta enam keegi miskitki. Ei poliitik, ei õnnetuse ohver.
Küsisin Etsilt siis, et mida täna esile tuuakse. No on esiteks hiina keele päev. Ka vabatahtlike päev. Kiiduväärt. Neid pole palju nigu hiinlasi, neid on vähem kui vaja.
Aga mulle meeldib ikke rohkem see, et jürikuu on huumori- ja luulekuu. Kui neid vorme vähegi oskaks käsitleda, siis vorbiks teie rõõmuks limeriki. Mis Silveti järgi on „viiest anapestilisest reast koosnev humoristlik värss”. Mõned, mida ma nooruses kuulsin, olid isegi vürtsikad. Kuid ep oska. Nigu ei tea, mida anapestiline tähendab. Leppige sellega, et olen äppi nutitelefonita ja sellega seotud teadetega. See pole tõesti teie, aga minu enese süü.
Vabarna Volli
