Vaat naba on tähtis koht. Nabanöörita poleks olnud elu, naba on meeldetuletuseks. Ei see ju tähenda, et peab seda kõigile esitama. Mõnel isegi nabarõngas olemas. Jällegi, ei saa aru miks.
Mõisteliselt on aga nabal omaette tähtsus. Mõni peab ennast maailma nabaks. Edevus viib nii kaugele. Siis on meil ju põhja ja lõuna nabad, kui igale enamvähem haritud inimesele on selge, et see on võimatu. Naba on ju keha keskel. Või mitte, kui on minusugune, maadligi, lühikeste jalgadega, aga pika ülakehaga nagu meil Kanepi kandis paistsid enamus mehi olema. Naisterahvastel, eriti need, kes on toonekurgedena pikkade kootidega, on aga naba ehk isegi veel kõrgemal. Mine aga sa mõõtma, saad vastu lõugu. Nigu ütlesin, eriti ei sooviks ka võõra neiu keha nii nähagi.
Siis veel enamatki. Põle füsioloogiast kaugemale minnes naba vaid maakera poolus, lõpp-punktiks. Naba on ju magnetil ja patareil, ka elektrielemendil. Ikke see koht, kus võim voolab sisse. Nigu ema üsas.
Need mõtted tulid esile, kui ma käratasin hiljuti Etsile, et miks tal see lollitelefon peab alati peos olema. Nigu nabanöör, ütlesin. Noorsand ehmus ja mis salata, solvus ka. Aga ta kuulub sinna põlvkonda, kes kardab millestki tähtsast ilma jääda. No kuidas enne moodsat ajastut inime ära elas? Ikke rahulikult, uudis jõudis kohale siis kui tarvis.
Ja kui tegin võrdluse nende noorte naba-näitavate neidudega, solvus ta enamgi. Kuid kuna olin juhtinud tähelepanu sellele, et nii nutitelefoni ainiti vaadates kui keskkohta teistele paljastades on ju see enesekeskne, andis ta alla. Lubas siis tulevikus autosse oma elektroonilise kõiketegeva, teadva vidina jätta, kui tuleb minu manu. Õnneks vatsakas nigu ta on ei pidanud paluma seda, et tal alati hame oleks ontlikult püksas. Nigu ristiinimesele kohane.
Vabarna Volli
