Tuli meelde, et viinakuu viimasel päeval ju kollitavad lapsed. Teist aastat järjest ei olnud, vähemalt meie kandis, noori Hallowe’eni mõnusid nautimas, naabritelt magusat välja pressides. Kahju, lapsed jäävad ju praegu paljust ilma.
Kuna meenus see, et kuidas ma aastakümnete eest, koerpoiss nigu olen, võtsin seda õhtut tõsiselt. Grimassiga kõrvitsad rõdul, valmistasin tonte ja nõiamoore, mida kinnitasin põõsaste külge. Aga meie majja väiksed just ei tahtnud tulla. Kuna üits imelik mees luuras põõsastes, ei olnud ukse taga. Kargas välja ja tegi uhhuu häält. Ka too oli maskeerit. Kusagilt sain sealõusta, kärsaga ja kõik. Küll see neid hirmutas. Siis kunagi, töökaaslaste peo huvides, ostsin Tutanhamoni surmamaski.
Kuid temake leidis, et laste hirmutamine pole sünnis. Ja maski põlevat tarvis – mu sihverplaat jubagi kole. Ei ma solvunud, tean, et mu molu võiks kenam olla. Aga mida teha, ku nii sündisin. Just nagu iseloom on ise loom, välimust ei saa ju valida.
Aga nüid, et on juba pea 20 kuud pidanud riidest maski kandma, on selline meenutus kena. Tüütu tõik on, et vist kannan kovidimaski...
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
