Nüüd aga kahejalgsed, paistab, et kõikjal, teevad nõnna. Arvaks, et neid ei ole küll rohkem kui neid põssasid, kes sõrad mulda kinnitavad ja ise pää vangist välja tirivad. Kuid kes teab. Ning mis hullem – see seakari põle ise tara ohver olnudki. Nii jääb mulje siis, kui temake soovib õhtuti minuga koos istuda, kui ta toda lollikasti jälgib. Uudiseid otsi tikutulega, kannatust samuti. Löön käega ja palun ekskuusamist, ei saa seda plära ja möla kuulata. Kuna olukord on tõeste käest ära.
Ausalt, mida muu maailm teeb, mulle eriti korda ei lää. Kui mind jäetakse rahule, jätan teisi ka. Ligimest hindan nii, nigu tahaks, et tema mind. Kui ta aga viisakas põle, kudagi tähtsam on kui teised, no see paneb vere keema. Mida tollele teisele ometi sünnist saadik õpetati? Miks on tema tähtsam või olulisem? Kik ühe Looja latset.
Sellist tisskrimineerimist, mis meedias ära tuuakse, põle ma oma pika elu jooksul siin mandril näinudki. Ühe nahk loeb rohkem ku teise, no see põle õige. Aga et teise oma vale arusaama tõttu tähtsamaks saab, no see ka põle õige.
Ets teatas, et oli näinud suurel peateel, Yonge’il suurt seinaplakatit, elukutseliselt tehtud, et minu ja tema suguse vaikus olevat sama kui vägivald. Või vait sailenss iss vailenss. Olen vait – ja vait. Aga vailent mette. Sead aga ruigavad edasi, häbematult. Siia sobib küll sõna kurinahk. Kurjad nahad ep lase vaikstel rahus elada.
Kanepi kauni kerko kantslist kuulsin esimest korda, et minu Isa majas on palju eluasemeid. Apostel Johannese evangeeliumist. Peaksime kõik sinna mahtuma selle arusaamisega. Üts lootus on mul kaua olnd. Et enne maise teekonna lõppu saaks Kanepi kerkos veel kord Jumala sõna kuulda. Teine, uus nüüd, et karjamentaliteet lõpeks, seakari ometi mõistusele tuleks. Et vaikust saada. Ja õiglast rahu.
Vabarna Volli
