Vanalell oskas seda ristinime kasvatuses pruukida. Kui olin ulakas, jälle mingi tembu, koerusega hakkama saanud, aitas sellest, et ta lausus – no Voldemar kuda jälle nõnna. Olin siis pikemat aega hea poiss, teadsin, et kui olin uuesti Volli, et andeks oli antud. Kurja sõna ega vitsa polnud tarvis.
Ühel heal päeval võttis aga vanalell ette, et seletada – nimi ei riku meest. Tema sõnul pidaksin olema hoopis loksutet, et ma nii tähtsate inimestega nime jagan. Mul kohe kõrvad kikki. Algas loetelu. Alul nood, kel see teiseks nimeks. Papa Jannsen, kes nigu hiljem teada sain, sündis Jaanina, aga muutis nime Johann Voldemariks. Keelemees Veski oli samuti Johann Voldemar. Peitsid peene nime keskele ära.
Veel Voldemare vanalellelt. Esimene eestlasest Tallinna linnapea oli Lender. Presidendi noorem vend, kunstnik ning poliitik, oli ka selle nimega. Vaevalt et nemad olid Vollid. Siis Amsterdami olümpiakuld maadleja Väli. Tõstja ning MM medalimees Noormägi. No viimased kaks panid küll rinda vägeva tunde. Et rammumehe nimi. Mis neist poliitikutest, kultuuri inimestest ikke – mina tahan olla nigu nemad. See oli üks lapsepõlvenõrkus – oi kuidas Palusalu moodi rüselesin, viljatult koolikaaslastega. Maadligi ehitet nigu olen, oli vahel edu ka teise selitamisega. Kuid võta sa näpust, kasv pidurdus, kärbeskaallane ma pole, aga Maailma Kristjaniks kasvada? No ei tulnd kõne allagi. Rammu sai metsas lisatud, aga seal ja täismehena, ei olnud sünnis maadelda. Kuigi need kebeklased kurinahad pärast kohvritäie Molsoni allaneelamist olid parajad riiukuked. Või tahtsid naiste man. Jusku kuerapulm iga laubeõhta.
Moodsaid Voldemare põlegi. Kõik minevikust. Okupatsiooniajal küll näitleja ja lavastaja, legend isegi, Panso. Laulja Kuslap. Kuid Etsi vanuseid Voldemare või Vollisid netu. Ega nooremaidki. Peräst mind vist meid inämp siin linnas olegi.
Vabarna Volli
