Kohanemine inglise keelega viis muidugi selleni, et laenati sealt, et näidata erutiitsust, vist. Või keelelist lodevust, ep tia. Kik need kottitsid ja karpitsat on juba teada, habemega. Kes ei tiaks seda samuti igivana väljendust, et hani, pane pardi kleit selga. Või ämm suri, (emm sorri).
Aga neid on veelgi. Meenub aastakümnete eest Eesti Maja koridoris kuuldut hüüe – Tädi! Jahmusin, kui tuli selgelt mehe häälega vastus – olen siin. No ei olnud isa õde, vaid Daddy.
Siis see, kuidas mehed omavahel nalja tegid, eesti keeles hääldades siinset vabandamist saunalavalt lahkudes. Mis me keeles on ju hoopis teise tähendusega. Kesvamärjuke viib selleni. Hüva kraam, eriti suviti. Kuid nii nagu inglise keeles seda kirjutatakse, eesti keeles hääldatakse, viib ka selleni, nagu ta kõla ütleb.
Aga aitab vallatustest. Võõrkeeli on ju maailmas palju, pagulane pidi õppima kas saksa, rootsi või inglise keelt. Mõni ka teisigi. See oli paratamatus, aga nüüdseks, kui inämp põle me kaua olnu pagulased, vaid ulgueestlased, on vist kõigil asukohamaal võimalik tasemel suhelda. Ku teisi rahvuseid, kes hiljem...
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
