Ning neid on siin maailmas palju. On ju mõistusega esitatud, mida rahvas peab ette võtma praegusel keerulisel ajal. Ei see kellegilt tükki võta küljest. Meeldiv mette, aga noh, ometigi tuleb ju pead muuks kasutada kui pusklemiseks. Vihjan neile, kes sihikindlalt levitavad iinlaste eksportkaupa.
Pärast ommuku kohvi küsis temake, et nüüd, ku jälle on ranged piirangud tervele linnale, manitooberile, mujalegi asetatud, et miks peaks just tema kannatama oinaste tõttu. Oleme eas, mis tähendab kõrgemat ohtu. Mulli õieti ei olegi. Ristoranis ei käi, lööme vaid kodus risti ette. Juuksurid, jõusaalid ei ole kunagi olulised olnud. Pange need kinni. Ma olen ise nõus kasvõi rapuntseliks saama – nood hiukset võivad kasvada viimse päevani. Isegi hauas kasvavat, ku mõnda uskuda. Aga ku muu vajaliku juurde pääsmist piiratakse totakate tõbraste tõttu, no miks meie peaks kannatama. Tahan olla elajas.
Elame rahulikus vaikses linnajaos, parke palju, trotuuare põlegi. Väga lihtne hoida toda distantsi. Ei ole meie, juba kenasti elu näinud inimed, teadlikud ühestki katkuohvrist, kas kes seda põdend või sellese koolnd. Saan aru, et kortelimajades (kus vist pannakse korralikult viina…) on raskem. Aga toime tullakse.
Mis viib oravateni. Ma neid ei salli, söövad ää mu tulbinupud iga kevade enne õide minekut. Meie kandis on nad tänavu jube jultunud. Rammusad takka. Vaat, muu meelelahutuse puudusel toidavad teised vanurid pargis neid. Nii et ei saa tänapäeval liikudagi, kut karvased rotid tulevad salgana uurima, ehk saab pähknaid. Ei hoia distantsi sugugi. Tulevad nii ligi, et ainult tõsine urisemine saadab nad eemale.
Vist nad marutõbe ei levita. Kuid kuram teab, mis juhtuks, kui üits neist kaksaks kanda. Aiglas polevat kellelegi ruumigi. Kuid põle nad nii ohtlikud ku nood neetud teised ogarad, oinad, arjund saama mugavalt miskit, tagasi andes vaid viirust. Noid peaks küll praegune taud viima viimsele ülekuulamisele.
Vabarna Volli
