Õnneks saan ma igal päival pea pühapäiva biblioteegis istuda. Mugavas polstertatud tugitoolis, seda vaja, kuna istmik on kondine, jalg üle põlve, ning loen ajalehti. Huvitav, toolid nüüd nihutatud üks-teisest kaugemale, aga lugijad on samad – vanad nässid nigu minagi, tundide kaupa mujalt maailmast huvitavat otsides. On ju seal ka ajakirju, igast maamuna otsast, võõrkeelseid kah. Et just teatud eas meesterahvad on kohal, kinnitab mu papagoilikult korratud tõika. On hää kodunt eemal olla mõne tunni.
Kuid olen leidnud, et keskendun tänapäeval enam ajakirjadele nigu too National Geographic. Ei seal pandeemiast sõnagi, kaunid fotod kohtadest, kuhu minu jalg kunagi ei vii. Sest olen ristinud igapäevase ajalehe ümber, Etsi soovitusel. Nende lugemine just migreeni ei too, aga kolpa ei mahu kik see negatiivne. Ütlesin Etsile, kui ta pääliskirja mõiste mulle esitas, et tal õigus. Hullempki vahel, ku kassiahastus. Sellest saab pisikese puhkamise või isegi snibelikopski, seda vaid väiksega, üle, et saaks jälle elu elada. Tänapäival on aga nii, et justkui oled alalises pohmellis.
Ep avita teadmine,...
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
