Mu elu üks romantilisemaid hetki on seotud Pühajärvega. Kes seda veekogu on kunagi näinud võib nõustuda, et see on Eesti kaunimaid. Juhtus nii, et olime Kertuga suvel kodumaad külastamas ja tuli tahtmine teha autoreis Lõuna-Eestisse. Ju seal põngerja eas sai liigutud, meenus kord, kui vanalell mu vankriga Pühajärvele viis. Must suurt ujujat ei olnud, solistasin niisama ranna läheduses.
Nüüd aga, kohale jõudes, on pilt teine, kui mäletasin. Vana loss olevat olnud sõjas hävitatud. Seda asendas nõukogude ebameeldiva arhitektuuri näidis, mis oli alul sanatoorium, nüüd turismi huvides pansionaadiks või öömajaks ümber ehitatud.
Seda kõike oskas mulle seletada omavanune mees, kes rannas pidas oma äri – rentis aerupaate. Kuna ujujate hulgast oli peamiselt venekeelset kära kuulda, siis otsustasin minna aerutama. Küsisin sõbraliku mehe käest, kas ta teab seda kuulsat laulu, kus noorpaar käib Pühajärvel aerutamas. Seda kuulsin teiste esituses noore mehena sageli – viisi ümisesin tihti. Paraku on ununenud nii laulu nimi kui viis. Vaat, mida aastad teevad.
Mees mõtles, teadis et on olemas Pühajärve laul, aga see olevat poplaul. Ka teadis ta ooperist nimega Pühajärv. Aga kumbki polnud õige vastus. Kui keegi lugeja teab, oleks kena teavet saada selle lehe toimetuse kaudu.
No siis aerud kätte – polnud aastaid nii veekogul liikunud. Selleks ajaks, kui venelaste ja vene laste kilkamine oli hajunud, siis rütm oli saavutatud. Järve lõunapoolsesse ossa jõudnud, vaatsin sügavalt temakesele silma ja ütlesin – kas pole kaunis ja rahulik. Sain sellise naeratuse osaks, et olin mõneks hetkeks jälle armunud noor mees, mitte tuhvlialune. Saate aru ehk miks hoian seda paadiretke üheks oma vanemate aastate romantilisemaks elamuseks.
Kuna loodus, vaikne järv, teiste aerutajate täielik puudus, ainus hääl aerude sulps ja sulps, siis oli see nii südamele kui hingele hea. Mul oli teel tagasi randa selline hea tunne sees, isegi kui peopesad hakkasid juba villi minema.
Paadi randudes, ekstratasu mehele makstes – kuna olime paadis kauem kui arvatud tunni, hüvasti jättes, tänuga ütlesin, et see päev jääb hauani meelde. Kuigi tean koledamatest asjadest – nagu Pühajärve sõjast, talupoegade ülestõusust kuna teoorjus raskendus, siis sain nii tol päeval aru, miks Pühajärv on nii palju loomingulisi inimesi inspireerinud nii luules kui viisis. Kui ainult see vana laul meelde tuleks!
Suvi on ilus aastaaeg ning kui saad ikka oma armsamaga sellise pärastlõuna veedetud, pole elul sugugi viga. Tahaks meie praegusest leitsakust minna aerutama, kuid kardan, et seks olen liiga vana.
Vabarna Volli
