Grammatikaga maadlen tänapäevani, aga sõnavaraga küll mette. Seda ka osaliselt tänu nendele vanematele pagulastele, kellega noore mehena suhtlesin kas kalal käies, saunas olles, seltskondlikult. Kahjuks on nad kik lännu, vaid Karla, vana juurikas, ep kavatse kunagi vist lobisemise, lõõpimise, aasismise, ühe sõnaga vallatu poisi käitumist lõpetada.
Vaat, need päevad – isegi ku nad on kikka sammul pikemaks lännu, on nad ikke valguse poolest puudulikud. Kes aga magab nii kaua ku mesikäpp talistel pimedatel aegadel, on ju just õige aig tolle meditatsiooni huvides, ideaalselt hea taustamuusika saatel. Praegu elan romantilist elu – mette, et Kertuga põleks see alati nii olnu. Vihjan 19-sajandile, heliloojatele nigu Chopin, Schumann, Liszt, Bruckner, kes mu kõlakasti hiljuti on sattunud. Ja Brahmsi Juku vastu ei saa keegi. Oi, kuda muusika soojendab!
Selle kauni ajastu mõjul ei ma mõtle negatiivselt. Teate, viimased kaks aastat on viinud tiheda sajatamiseni. Ilus sõna, eks. Mitte sõim, aga nördimuse väljendamine julgelt ja mehelikult. Taunin neid, jälle ilus sõna, kes ei mõista muutuvat maailma....
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
