Riksi panus oma kuulsa väljaandega oli mette ainult varustada talumehi astronoomiliste andmetega, just nigu meie heast Eesti Õlu iga-aastasest sellisest on leida, aga hoiatada ette, mida võib tulla. Kas tuleb kibekülm talv või saun suvel. Kuid isegi tema poleks osanud ette näha, mida tänavune on toonud.
Kes mullust inämp mäletab. Kui maskid olid ainult pangavarastel, kirurgidel ja lastel toda kommikolli mängides. Marti joostes aga maski põle vaja, tõmma vaid kasukas pahupidi. Meelen on ikka mineviku head ajad. Ju needki tagasi tulevad. Aga just noist iga-aastastest kohustustest tahaks köhatada. Isegi tänavu.
Kuna rahvakalendri järgi oli just nimepäevad need, mis üttel, mida tule tettä. Jürid, Jaanid, Mihklid ja Mardid, Kadrid – kõik olid meelespeana. Kui nupp ise ep tabanud, et viimane aig nüüd lina leotada. Kuid kesse inämp toda teeb, saame iinlaste käest mitte ainult katku ja surma, aga odavalt rõivait. Ei ela ka maal, vaid linnan, om ainult oma aias tegutseda.
On ka teine tähtis aid. Kalmistu. Maarahval on komme austada eelkäijaid, armastatuid, nende viimast puhkepaika korras hoida, jõuludel neile küünlaid läita. Sünni, surmapäivädel käia kohal, juttu ajamas. Sel kevadel aga linnaisad oma suures tarkused sulgesid tolle iina importkauba tõttu kalmistud. Ei saanud sinna istuda lilli, lehti riisuda. Lilli ei saanud isegi ostagi. Poodi ei lubatud. Miks aga surnuaiavärat oli ketiga lukkus, käis üle mõistuse. Seal ju om lihtne distantsi pidada – kaks meetrit eemal, astu nii ligi kui tahad, teised ikke mulla all. Ise värskes õhus pealekauba.
Nüid aga tohib taas. Mis on hää, kuna tuleb ju ka enne talve tulekut seal korrastada. Mul põlnd almanahhi tarvis tänavu – mäletasin, et möödunud aastal tuli juba enne marti lumi maha, sinna ta ka jäigi. Vana pia küll, aga kui eilset ei mäleta, siis üleeilset ikke.
Käisimegi siis temakesega kalme koristamas, mis tettu om tettu. Mine tia, ehk too teine laine, mis tsunaamina lubab elu rohkempki pahupidi keerata tähendab jälle seda, et juba siit ilmast taevariiki lahkunuid tuleb uuesti kaitsta. Mes ma nurise. Olen ikke ju kõige kiuste elavate killas.
Vabarna Volli
