Siis muidugu mu sulelised semud, kardinale tirriteerin nende lauluga, punarind-rästad on alati teretulnud. Ilusad linnud, kollane nokk aga paneb mõtlema, kas just nende järgi saime sõna kollanokk, mis just eriti kena kirjeldus ei ole. Eks me keel ole huvitav.
Kuid kõige rohkem pakuvad mõnu ühe musta, valge triibuga looma visiidid. Ühel ilusal varahommikul panin murule piserdi käima, kahjuks pritsib see oma sõõris ka autoteele. Ja ennäe, naabri krundilt, suure puu alt tuli välja vinakärp ehk siinmaal skunk. Eestis ma küll ühtegi põle näinud.
No muidugi tardusin, oli teine päris ligidal. Ehk laseb oma haisupommi valla. Ta põrnitses mind, sai aga kudagi aru, et põle ma sugugi talle mingiks ohuks. Ta on selline loom, kes kõnnib nigu meremees, taarub kuival maal. Ja kujutage ette – läks piserdi alla, ju tal oli hommikust absolutsiooni tarvis. Raputas siis saba ja läks asfaldile, kust rüüpas oma hommikuvett. Ning siis tatsas oma päevakäike läbi viima.
Ka õhtuti käib ta külas. Päeval teda mudu ei näe. Oleme leppinud üksteise olemasoluga, ta lubab majesteetlikult mul oma toolil rahus istuda....
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
