Selleks minusugusel raamatud ongi, et neist saada tarkust. Neid vanu inimesi, kes peast kõike teadsid, inämp ei ole. Ehk mõni tark professor ikke teab. Kirjutasin mullu sellest, kuidas päev näärikuu keskpaigas kikkasammu võrra pikemaks läeb. Kas põle ilus väljendus? Tõnisepäev olla see päev, kus rahvas asus seda märkama.
Kuid kõige toredam rahvakomme, mida tänavu avastasin, oli selline, millest vanalell põleks mulle kunagi rääkinud. Nimelt tema oli selline mees, kes seda feuervasserit ei pruukinud. Jumalavilja nautis mõõdukalt ja ainult pidupäevadel. Rahvakalendrist sain teada, et Tõnisega on seotud ka peopanek. Ehk praasnik, nigu setud seda nimetasid. Praasnikule kutsutakse kõik sugulased kokku, süüakse, juuakse ja lõbutsetakse paar-kolm päeva.
No sobivalt ju, kuna tõnisepäev sai nime pühakult Antoniuselt, kes muu hulgas on sigade patroon. On’s neil seda tõesti vaja, aga nii ma lugesin. Ju see tõele vastab. Nii et sigadele tähendab tõnisepäev õnnistust, inimestele aga võimalust sigatseda. Kujutage ette. Ju see praasniku sõna, prassimine tähendab tänapäeval muud kui meie esiisadele.
Just Kagu-Eestis, kus minu perel pikad juured, oli vanalelle talu, tunti Tennüst (Tõnist) sigade kaitsjana. Vanalellel oli kärssninale alati hommikuti hea sõna, eks eestlased pea kahetsedes rõngassaba veristavad. Ja söövad siis vennaihu. Tõnisepäeval lubati ka pool seapead süüa, teine jäi talve teist poolt ootama.
Lugemisest kasu nii mulle kui ka loodetavasti teile. Tean nüüd, miks need, kes hundijalavett kurku kihutavad, võtavad rasvast sakuskat peale. Kõik Tõnise süü.
Vabarna Volli
