Aga see nähvamine sündis, kuna jälle kasutasin toda toredat kofeiinisüsti, mis pööningul asuva mõttemootori alati paneb mõnusalt surisema. Vaat asusin vilusoveerima. Just selletõttu, et oli emakeelepäev, mulle on jube tähtis eesti keeles ennast väljendada. Kuid see keel on ka kummaline, vahel ei saa aru miks üks väljendus on nii, teine naa. Võtame näituseks püha abielu. Miks ütleme, et naise võtad, aga mehele minnakse? Võta võ jäta, mina sest aru ei saa. Kas see põle kuidagi seksistlik, eriti tänapäeval. Nigu ütleks, et kahe laulatatu kooselus oleks inämp võimu mehel ku naisel. Teame ju, et on vastupidine.
Veel abielu teemal. Miks on laulatud naisterahvas äkki tanu all. Mehe kaabust põle juttugi. (Kuigi ma pole sellist peakatet aastaid kandnud, põle ju inämp moes. Nüüd vaid on peas nokkmüts aias töötades, et päike ei kõrvetaks).
Põgenen igal päival parki. See sobib meile mõlempile – saame rahu nink ei pea konutama kelleris. Muidu saan ainult apteeki võ toidupoodi, temake ei soovi neis käia. Ärge ühisest jalutuskäigust küsigi. Temakese jaoks on see liigpalju trabelit talvel. Oleks et autosõit, aga kardan, et kardavoi peab kinni ja küsib, miks kodus ei ole.
Hea oli, et pudrumulk suleti. Võinuks karta, et asun inglise keele juurde. Et kuidas sõnad enam ei tähenda miskitki. Ju tohib siin riigis nüid kaks samast soost inemest altari ette astuda, saada manitsussõnad peale loetud. Kuidas aga mõlempit on <I>husbantit</I> ep minu pää oska seletada. Abielus saab olla ju vaid üks, mette kaks. Meie sõna abikaasa on ilus ja neutraalne.
Mina pooldan tänapäivil eriti emakeelset sõna – tuhvlialune. Nii see ju on, eriti kui ei saa inämp nii tihti oma vallatusi valla lasta. Pooldan ikke emakeelt üle angliski, see ju märksa keerulisem ja segasem.
Vabarna Volli
