Võib julgelt ütelda, et Asta Ballstadti saame austada maestra tiitliga. Tal on pikk karjäär selja taga keskkooli muusikaõpetajana, klaverisaatjana, aga eriti meie kogukonnas armastatud koorijuhina, kõige kauem ja enim tuntud Vana-Andrese koguduse segakoori ees.
Tänavu märgime suurpõgenemise 80. aastapäeva. Astal pole neist kartustest, õudustest ja hirmudest meile pajatada, kuna tema sündis sõja ajal kodumaalt eemal. Soomes, Helsingis. Mäletab aga, et esimeseks koduseks keeleks oli vene keel, isapoolne vanaema oli venelanna. Ning seda, et kui Soomest pageti sõja lõppedes Rootsi, kujunes vanemate soovil rootsi keel koduseks. Kuni pärast kuu aega kestnud eestlaste keelelaagri mõju ta leidis, et soovib suhelda omakestega ainult emakeeles. Määravaks eesti keele hoidmisel on olnud ka nii siinne kogukond kui kirik, algaastatel kuulus Asta emaga Toronto Eesti Vabakogudusse.
Sõjakeeris viis pere tõsiste katsumusteni. Rootsis leidsid nad elamispinna Eskilstunas. Kuid isa ja ema läksid lahku ning kui rootslased alustasid N. Liidu nõudmisel Eestist ja Lätist sinna pagenud inimeste tagasi sünnimaale, sealt teadagi edasi Siberisse saatmist, otsustasid Asta ema ja tädi Kanada poole vaadata. Jõudsid reisilaeva „Gripsholmiga“ 1951. aasta kevadel Halifaxi, sealt rongiga, juba samal päeval teekonda alustades Torontosse.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
